Morihei Ueshiba (O-Sensei) elulugu ja aikido sünnilugu

Morihei Ueshiba (植芝 盛平 Ueshiba Morihei, 14 detsember 1883 – 26 Aprill 1969) sensei oli üks kahekümnenda sajandi neljast suurimast võitluskunstni võitlejast. Teda hinnatakse võrdselt Gichin Funakoshiga – modernse karate rajajaga, Jigoro Kanoga – judo loojaga ja Sokaku Takedaga – jujutsu levitaja ja arendajaga.

Morihei Ueshibal oli erakordselt huvitav ja sündmusterohke elu. Tema eluajal toimus Jaapani allakäik sajandi esimesel poolel, sõjad Venemaa, Korea ja Hiinaga, Teine maailmasõda, Jaapani põhjapoolsemate saarte kolonisatsioon ja palju muud. Kuni viimase sõja lõpuni oli Jaapan äärmiselt militaristlik ja natsionalistlik, sellest tulenevalt ka väga agressiivne ja laieneda tahtev riik.

Morihei Ueshiba sündis Tanabe kalurikülas, Wakayama prefektuuris 1883. aasta 14. detsembril, Yoruku ja Yuki Ueshiba pojana. Ta isa oli jõukas farmer ja kohalik poliitik, pärit tuntud samuraisuguvõsast. Lapsena oli ta füüsiliselt nõrk ja on täheldatud, et tal oli närviline ja rahutu iseloom. 1890. aastal saadeti ta kohalikku templisse, et ta seal õpiks, aga see tundus talle kohutavalt igav ja ta tahtis teha muid asju. Selleks, et oma poega treenida ja tugevamaks muuta, innustas Yoruku Moriheid osalema sumomaadluse treeningutel, jooksma ja ujuma.

1896. aastal astus ta Tanabe põhikooli, aga selline elu oli tema püsimatu iseloomu juures nii vastuvõetamatu, ebamugav ja igav, et ta lahkus koolist pärast ühte aastat õpinguid. Asenduseks sellele, kuna ta oli tõsiselt huvitatud matemaatikast, astus ta Abacuse Akadeemiasse. Pärast Akadeemia lõpetamist sai ta tööd kohalikus maksuametis ja tegi oma tööd nõnda hästi, et talle anti ametikõrgendust ja suunati ühte Tokyo büroosse.

Kuid selle asemel, et pakutud töökohta vastu võtta, alustas ta töötamist kohalike kalameeste heaks, kes olid tugeva majandusliku surve all ning olid just hakanud protesteerima ühe uue valitsuse määruse vastu. Morihei Ueshiba oskused maksueeskirjadega ümberkäimisel aitasid kalurite liikumist väga palju, kuid ei ole teada, milline oli tema ja kalameeste liikumise pingutuste lõpptulemuseks. On teada, et Morihei seotus sellise liikumisega tõi tema isale halvakspanu poliitilistes ringkondades, mispeale isa andis talle rahalist toetust, et poeg saaks omale korraliku töö. Niisiis, 1901. aastal, kaheksateistkümneaastasena läks ta Tokyosse ja avas väikese poe, kuid natuke aega pärast seda haigestus ta alatoitluse tõttu, mis tähendas naasmist Tanabesse, et paraneda. Lühikese Tokyos oleku jooksul jõudis Morihei proovida Tenjin Shinyo-ryu Jujutsut ja külastada yagyu shinkage-ryu jujutsu dojot. Ühtlasi samal ajal hakkas ta tõsiselt huvituma ühest tüdrukust, lapsepõlvesõbratarist Hatsu Itogawa-st ja aastal 1902 nad abiellusidki.

1903. aastal sai Morihei Ueshiba sõjaväekutse, kuid arstlik komisjon praakis ta välja lühikese kasvu tõttu – Morihei oli vaid meeter ja viiskümmend viis sentimeetrit pikk. See otsus andis Ueshibale tõsise löögi, ta oli äärmiselt pettunud. Selle tõttu hakkas ta regulaarselt käima metsas, et tegeleda selgroo venitamisega. Näiteks rippus ta puuokste küljes jalgade külge seotud raskustega ja tegeles teiste harjutustega.

Aasta lõpuks sai ta sellega hakkama, et täitis normid ja astus detsembris Wakayama 61. jalaväerügementi, kus ta paistis silma hea sõdurina. Ta sai ka sumos ja bayonet või yu-kendo vehklemises rügemendi meistriks. Oma sõjaväeteenistuse ajal tegeles ta kui graafik võimaldas võitluskunstide õppimisega, eriti palju viibis ta Yagyu Shinkage Jujutsu koolis Sakai linnas Osaka lähedal.

1904. aastal puhkes Vene-Jaapani sõda ja Morihei Ueshiba saadeti pooleteiseks aastaks rindele Mandžuuriasse (Hiina idaossa), kust kutsuti tagasi 1905. aastal. Tegemist oli kohutava sõjaga, suurte kadudega mõlemal poolel ja arvatakse, et Morihei Ueshiba võttis ka otseselt ise osa lahingutegevusest, nagu on Kisshomaru Ueshiba öelnud oma raamatus “BUDO”. Kui ta vabanes sõjaväest aastal 1906 ja sõda lõppes aastal 1907, oli Morihei Ueshiba depressioonis, olgugi, et Jaapan oli sõja võitnud. Sellest hoolimatata jätkas ta yagyu shinkage-ryu jujutsu õppimist Sakais, kuigi elas Tanabes.

1908. aaastal ehitas Morihei isa oma maale dojo ja hakkas kutsuma erinevaid tuntud võitluskunstide meistreid tunde andma. Ta palkas väga hea judoõpetaja ja Morihei Ueshiba kasutas seda ära, et regulaarselt harjutada. Sellel ajal sai ta ka yagyu-ryu jujutsu sertifikaadi. On dokumenteeritud, et selle ajavahemiku jooksul oli Morihei Ueshiba väga rahutu ja närviline isiksus. 1909. aastal liitus ta protestiliikumisga, mis protestis parajasti elluviidud templite ühendamise akti vastu ja sattus tähelepanuväärse isiku Minakata mõju alla, kes oli õppinud USA-s füüsikat, külastanud Kuubat ja Lääne-Indiat ja elanud pikka aega Inglismaal, kus ta oli saanud Cambridge ülikooli Jaapani osakonna proffessoriks. Minakata panus oli suur Jaapani arheoloogia, antropoloogi ja idamaiste religioonide uurimisse. Minakata oli ühtlasi vaadetelt internatsionalist. 1910. aastal sündis Morihei esimene laps – tütar Matsuko.

Minek perifeeriasse – Hokkaidole

1910. aasta paiku kohtus Morihei ühe sõbraga, kes oli külastanud Jaapani kõige põhjapoolsemat saart – Hokkaidot ja kes rääkis väga innustunult suurtest võimalustest, mis olid avanenud seoses valitsuse sooviga see “metsik ala” lõplikult koloniseerida. Ueshiba leidis, et see oli väga huvitav ja ta läks ise olukorda uurima ning leidiski kolonisatsiooniks sobiva ala Shirataki lähedal, saare kirdeosas. Ta kohtus Hokkaido saare kuberneriga, et arutada edasisi võimalusi.

Olles jõudnud tagasi Tanabesse, hakkas ta rääkima külaelanikele võimalustest, mida pakkus Hokkaido ja alustas värbamiskampaaniat, mille eesmärgiks oli saada kokku piisav grupp inimesi, et rännata välja Shirataki alale. Lõpuks suutis ta veenda viitekümmend kahte perekonda ja kaheksakümmend nelja inimest end saatma teekonnal põhja. 1912. aasta märtsis nad lahkusidki Hokkaidosse. Reis võttis aega kaks kuud ja oli väga vaevaline. Kui nad jõudsid Shiratakisse, puhastasid nad maa metsast ning külvasid vilja, kuid saak oli esimestel aastatel väga väike ja paljud asunikud ei olnud kogu ettevõtmisega rahul.

Morihei Ueshiba sensei, kes oli kogu selle hiilgava projekti juht töötas ööl ja päeval, et olusid ja situatsiooni parandada. Paari aasta pärast oli saak juba palju parem, samal ajal läks puiduäri väga hästi, kuid oli ka väga raskeid aegu, näiteks 1917, kui külas oli tulekahju ja kogu küla hävis põlengus täielikult. Aga igaüks töötas väsimatult edasi ja küla ehitati taas üles. Nendel aastatel valit Morihei Ueshiba külavanemaks.

1915. aastal, kui Morihei oli Hokkaidol Engaru külas, kuulis ta võtluskunstiseminarist, mis linnas parajasti toimus ning koheselt kiirustas ta sellest osa võtma. Esimest korda kohtus ta oma õpetajaga järgnevaks kahekümne kaheks aastaks – Sokaku Takedaga, kes võitis teda võitluses väga kergesti, vaatamata tema tunduvalt kõrgemale vanusele. Morihei oli Takeda oskustest nii vaimustatud, et ta otsustas jääda Engarusse terveks kuuks, hoolimata sellest, et teda vajati Shiratakis. Enne kui ta lõpuks tagasi jõudis, ei teadnud külaelanikud, kas ta oli elus või eksinud lumetormis ja surnud.

Peale naasmist Shiratakisse, asus ta koheselt dojot rajama ning peale selle valmimist kutsus ta Sokaku Takeda sinna õpetama. Samuti ehitas Morihei talle maja. Sellest ajast peale treenis ta väga intensiivselt Takeda sensei käe all ja saatis teda ka õppereisidel kogu Hokkaidos. Morihei Ueshiba naine Hatsu sünnitas talle sellel ajal kaks poega.

1919. aastal sai Morihei teate, et ta isa oli suremas ja sellel ametlikul põhjusel otsustas ta Hokkaidost lahkuda, kuigi võib arvata, et oli ka muid põhjuseid. Shirataki küla oli selleks ajaks kindel ja heal järjel, kogu kolonisatsiooni võis hoolimata tõsistest tagasilöökidest lugeda õnnestunuks ning Morihei rahutu hing ja uudised uuest religioonist Oomoto-kyo, mitte kaugel tema kodukohast, võisid olla suurteks mõjutajateks Hokkaidost igaveseks lahkumise otsuse tegemisel.

Kõigepealt saatis ta Tanabesse tagasi oma naise ja lapsed ja siis lahkus ise, jättes seljataha oma võitluskunstiõpetaja, ülejäänud perekonna ja teised pered ning sõbrad.

Kohtumine Onisaburo Deguchiga 1919. aastal

Teel tagasi Tanabesse, kohtus ta rongis mehega, kes andis talle teada uuest religioonist – Omoto-kyo religioonist ja selle keskusest Ayabest Kyoto lähedal. Seega otsustas Morihei Ueshiba teha kõrvalpõike Ayabesse, et rohkem teada saada uuest religioonist, millest kõik rääkisid.

Ayabes, Omoto-kyo keskuses jätsid nii keskus ise kui ka kohtumine Onisaburo Deguchiga, religiooni liidriga, Moriheile äärmiselt sügava mulje. Ta jäi sinna mõneks päevaks, rääkis Deguchiga ja ruttas seejärel kiiresti Tanabesse, ainult selleks, et teada saada, et ta isa oli vahepeal surnud. Järgmised paar kuud käitus Morihei Ueshiba nagu mõistuse kaotanud mees – ta jooksis öösiti välja metsa ja oli eriti rahutu. Kui see periood lõppes, kuulutas ta, et läheb taas Ayabesse, et sinna oma perega elama jääda.

1920. aasta kevadel koliski ta koos kogu oma perega – naise ja kolme lapsega – Ayabesse. Seal pani ta kogu oma energia Omoto-kyosse. Näiteks õppis ta kalligraafiat, maalimist, ja luuletamist. Ühtlasi sai ta ka vastutavaks teatud põllutöö eest ja õpetas välja tuletõrjebrigaadi.

Vähehaaval sai Onisaburo Deguchi teada üha rohkem ja rohkem Morihei Ueshibast ja ka tema oskustest võitluskunstide alal ja nii ta paluski või käskis Ueshibal Omoto-kyo järgijatele õpetada Daito-ryu Aikijutsut, et tugevdada nede karakterit ja samas saada endale rühm ihukaitsjaid. Seega avas Morihei Ueshiba oma esimese dojo, mida kutsuti “Ueshiba Jukuks”. Sellel aastal oli see talle ainus õnnelik sündmus, sest tema kaks poega surid haigustesse.

1921. aastal sündis talle uus poeg, kes sai nimeks Kisshomaru. Samal aastal juhtus esimene Omoto-kyo intsident (vaata Oomoto-kyo), kuid see ei murdnud Morihei pühendumust ja seega jätkas ta oma vaimse juhi ja õpetaja Deguchi aitamist. 1922. aasta kevadel ilmus Ayabesse Sokaku Takeda koos oma perekonnaga tõenäoliselt Morihei Ueshiba kutsel. Ta jäi sinna kuueks kuuks ja õpetas koos Ueshibaga tema Ueshiba Juku dojos. Seeejärel ta lahkus koos lahkumiskingitustega Moriheilt.

On teada, et Onisaburo Deguchile ei meeldinud Takeda üldse, tõenäoliselt tema pragmaatilise mõtteviisi pärast ja nende kahe vahel oli õpilane Morihei Ueshiba, kes üritas võtta situatsioonist parimat.

Siiski, juba selleks ajaks hakkasid ilmnema teatavad lahkhelid Ueshiba ja Takeda vahel ja need võisid olla tingitud sellest, et Ueshiba oli hakanud muutma vanu daito-ryu aikijutsu tehnikaid ja meetodeid. Teine muutus oli seoses Ueshiba seotusega Omoto-kyo religioossete ja filosoofiliste osadega, mis olid ülemaailmse ühtsuse ja vendluse ideed, kus kõik tahtsid ühineda. Selliseid ideid daito-ryu aikijutsu kunstis ei eksisteerinud.

1924. aastal läksid Morihei Ueshiba, Onisaburo Deguchi ja veel kolm inimest rännakule kõigepealt Mandžuuriasse läbi Korea ja seejärel Mongooliasse, et levitada Omoto-kyod ka väljaspool Jaapanit. Nende rännakute jooksul neid rünnati mitmeid kordi, kuid imekombel jäid nad alati ellu. Baian Dalai linnas nad arreteeriti ja pandi kokku 130 inimesega, kes kõik pidi hukatama järgmisel päeval.

Sellel hommikul viidi nende kaasvangid ükshaaval välja ja lasti maha, aga Ueshiba ja Deguchi gruppi säästeti, arvatatavasti selle tõttu, et kohalikud sõjaväelased taipasid, et see tähendaks vaid probleeme ja kättemaksu Jaapani armeelt, kes sellel ajal otsis põhjusi, et sõjaliselt sekkuda. Peale viiepäevast vahi all olekut lasti nad vabaks ja nad võisid naasta Jaapanisse, kus Ueshiba jätkas põllutööga ja Daito-ryu Aikijutsu õpetamisega Ayabes.

Morihei Ueshiba esimene nägemus

Morihei spirituaalse rännaku pöördepunktideks olid kolm nägemust. Esimene ilmus aastal 1925, kui Morihei oli neljakümne kahe aastane. Kui ta oli just võitnud võitluses kõrgetasemelist mõõgavõitlejat vältides kõiki tema torkeid ja lööke, olles ise relvitu, läks ta oma aeda. “Äkitselt vappus maa. Kuldne aur purskas maa seest välja ja neelas mind. Ma tundsin end muutumas kuldseks kujutiseks ja mu keha tundus kerge nagu udusulg. Äkitselt mõistsin ma loodu olemust – Sõdalase Tee (budo) on kuulutada Jumalikku Armastust, vaimu, mis embab kõiki ja hoolitseb kõigi eest. Tänulikkuse ja rõõmu pisarad voolasid mööda mu põski. Ma nägin kogu maad oma koduna, päikest, kuud ja tähti oma lähedaste sõpradena. Kadus seotus kõige materiaalsega.” On öeldud, et peale seda ilmutust suutis ta ette näha igat rünnakut.

Selle perioodi jooksul tegi Morihei regulaarseid külastusi Ayabest Tokyosse, et õpetada Daito-ryu Aikijutsut erinevates kohtades ja lõpuks aastal 1927, peale kaheksat aastat Ayabes lasi ta end lõpuks veenda admiral Takeshital ja teistel võimukandjatel, et parem on lahkuda Ayabest ning kolida jäädavalt Tokyosse.

Ueshiba pere ostis maad Wakamatsu Cho’s, Tokyos ja alustas suure dojo ehitamist. Paljud mõjukad inimesed andsid finantsilist abi. Samal ajal õpetas ta Daito-ryu Aikijutsut paljudes Tokyo osades. Uus dojo, Kobukan avati 1931. aastal. Ueshiba maine oli tolleks ajaks tõusnud nii kõrgele, et teda peeti Jaapanis võitluskunstis kõige paremaks ja tema kuulsus oli laialt levinud üle kogu Jaapani, seega paljud inimesed tulid ja võtsid järjekorda, et tema käe all treenida, kuid Morihei, nagu paistis, oli väga valiv. Iga inimene, kes tahtis saada klubiliikmeks, pidi esitama taotluse, tal pidid olema soovituskirjad, kaks sponsorit ja liskas veel pidi ta hästi esinema personaalsel vestlusel.

1935. aastal leidis aset teine Omoto-kyo intsident. Arreteeritute seas oli ka Morihei Uehiba ja tedagi kuulati üle, kuid tänu isiklikele tutvustele politseis sai ta peagi vabaks. Omoto-kyo sekti tagakiusamine ja rõhumine on üks karmimaid Jaapani ajaloos.

1930ndatel oli Morihei Ueshiba tuntud avaliku elu tegelane, ta käis isegi Mandžuuria ja Kenoku ülikoolides andmas loenguid, treeninguid ja demonstratsioone.

1936. aastal õpetas Morihei Ueshiba regulaarselt Daito-ryu Aikijujutsut Asahi Uudistekeskuses ja siis ühel päeval ilmus sinna Sokaku Takeda ja küsis Ueshiba järele, keda ei olnud hetkel kohal. Takeda sensei ütles, et nüüd oli tema aeg jätkata õpetamist Asahi News, sest Morihei Ueshiba oli kõigest tema õpilane. See teadanne tingis lahkhelid Ueshiba ja Takeda vahel ning peale seda ei kohtunud nad enam kunagi. Sellest hetkest alates, hakkas Ueshiba oma kunsti nimetama mitte enam, Aikijujutsuks vaid Aiki-budoks, Ueshiba-ryuks ja veel teiste nimedega. 1930 aastate ajal ostis Morihei Ueshiba endale maad Iwamas ning on ka teada, et ta ise õppis paari aasta jooksul Katori Shinto-ryud paralleelselt enda õpetustööga.

Morihei Ueshiba Teine nägemus

Teine nägemus leidis aset 1940. aasta detsembris. “Umbes kell kaks hommikul, kui olin sooritamas puhastusrituaali, unustasin ma järsku iga võitluskunstitehnika mida olin eales teadnud. Kõik tehnikad, mis olin saanud oma õpetajatelt ilmusid täiesti uutena. Nüüd olid nad vahendid elu, teadmiste, väärtuste ja hea meele ja mõistuse välja arendamiseks, mitte inimeste heitmiseks ja väänamiseks.”

On täiesti selge, et 1920ndatel ja 30ndatel oli Jaapan äärmiselt militaristlik ja natsionalistlik riik. Morihei Ueshiba õpetas paljudes sõjaväeakadeemiates ja politseikoolides ning –jaoskondades, kuid sama ajal oli tal totaalselt teistsugune maailmavaade, milel ta oli saanud Omoto-kyo ringkonnast. Maailmavaade, mis vastandas ennast tapmisele.

1941. aastal ründas Jaapan ilma ette hoiatamata Pearl Harbori sadamat ja alustas kiiret vallutamist kogu Vaikses ookeanis ning Aasias.

On põhjust arvata, et Morihei Ueshiba tüdines kogu sellest sõjalisest agressiivsusest ja talle ei meeldinud õpetada sõjaväelastele aiki-budot, et nood saaksid oma vastaseid paremini haavata või tappa.

Morihei Ueshiba kolmas nägemus

Kolmas nägemus oli aastal 1942, Teise maailmasõja julmemal ajal ja inimkonna ühel tumedamal perioodil. Moriheil oli nägemus Suurest Rahu Vaimust, teest mis võib viia igasuguse tüli kadumisele ja inimkonna leppimisele. “Sõdalase Tee tähendust on mõistetud valesti – teiste tapmise ja purustamisena. Need kes otsivad konkurentsi ja võistlust, teevad tõsise vea. Purustamine, vigastamine ja hävitamine on kõige hullemad patud, mida inimene võib korda saata. Tõeline Sõdalase Tee on tapatalgute ärahoidmine, see on Rahu Kunst, armastuse jõud.” Morihei pöördus eraklusse ja pühendas seejärel oma elu iga minuti aikido, Rahu Kunsti viimistlemisele ja levitamisele.

Äkitselt, 59 aastasena, aastal 1942, kõige palavamal sõjaajal, otsustas ta maha panna kõik enda avalikud kohustused ja ametkikohad ning kolida Iwamasse, et hakata põllumeheks. 1942. aastal juhtus teinegi aikido seisukohalt märkimisväärne sündmus – ametlikult registreeriti nimi aikido. Enne kasutas Ueshiba oma kunsti nimetamiseks nimesid nagu: “Ueshiba-ryu jujutsu,” “aiki-jujutsu,” “daito-ryu aikibujutsu,” “asahi-ryu jujutsu” ning “Aiki budo”, seda viimast isegi kõige rohkem. Üllatav on, et nime AikiDo panemisel ei mänginud Ueshiba ise mingisugust rolli. Sellel aastal oli taas koos Dai Nihon Butokai ehk Jaapani katuseorganisatsioon võitluskunstidele. Juba varem oli hakatud modernsete võitluskunstide nimesid standartseks muutma. Olid juba paika pandud nimed judo, kendo, naginata, iaido, karate-do ja teised. Kuid Ueshiba kunsti nimega aiki-budo oli probleem, kuna see sisaldas sõna budo, millega tähistati võitluskunste üldiselt. Seega otsustas Dai Nihon Butokai juhatus, kuhu küll kuulus ka Minoru Hirai, Morihei Kobukan Dojo mänedžer eemaldada nimest BU-silp, jättes Morihei Ueshiba võitluskunsti tähistama nime aikido. Morihei ise oli sellel ajal Iwamas, paranemas raskest soolehaigusest ja ei teadnud midagi bürokraatide tegemistest.

1943. aastal suri tema kauaaegne õpetaja ja eeskuju Sokaku Takeda. Iwamas ehitas Morihei lihtsa maja, Aiki pühamu ja dojo. Peale sõda keelati igasugune võitluskunstide praktiseerimine Ameerika okupatsioonivägede poolt, kuni aastani 1948, mil seda jälle lubati.

Samm-sammult arenes AikiDo nii Iwamas kui ka Tokyos, kus dojo, mis taasavati aastal 1949, ikkagi tegutses. 1950ndate jooksul saadeti esimesed Morihei Ueshiba õpilased välismaale. Samal ajal rajasid tema ennesõjaaegsed õpilased oma suunad nagu Tomiki AikiDo või Yoshinkan AikiDo.

Esimene sõjajärgne aikido demonstratsioon toimus aastal 1956 ning vähestel säilinud filmidel on näha suurt muutust Morihei Ueshiba aikidos enne sõda ja pärast sõda. Enne sõda oli see palju tõsisem ja karmim, kuid sõja järel oli kunst muutunud rohkem ringlevaks ja mittevaenulikuks, kuigi harjutuste intensiivsus tegi selle siiski väga raskeks.

Morihei Ueshiba hakkas ka uuesti tegema ringreise Jaapanis, et õpetada ja esitada demonstratsioone. Enamuse ajast veetis ta siiski palvetades ja lugedes paralleelselt põllunduse ja aikido harjutamisega. Ka veetis ta Iwama kõrvalt palju aega Tokyos.

1960. aastal andis Jaapani valitsus Ueshibale purpurpaelaga aumedali.

1961. aastal sõitis ta USAsse, Havaile ning jäi sinna neljakümneks päevaks.

1964. aastal andis Jaapani valitsus Morihei Ueshibale, aikido loojale Tõusva Päikese ordeni.

1967. aastal ehitati Tokyosse praegune aikido peakorter, kolmekorruseline Hombu Dojo.

25. jaanuaril, 1969. aastal andis Morihei Uehiba oma viimase aikido demonstratsiooni olgugi, et põdes maksavähki. Kõigest kolm kuud hiljem, 26. aprillil suri ta 86 aastasena. Sellest kaks kuud hiljem suri tema naine, Hatsu Ueshiba. Morihei pojast, Kisshomaru Uehibast sai tema järeltulija – aikido teine doshu.